Barrio Boy by Ernesto Galarza My m

Barrio Boy by Ernesto Galarza

My mother and I walked south on Fifth Street one morning to the corner of Q Street and turned right. Half of the block was occupied by the Lincoln School. It was a three-story wooden building, with two wings that gave it the shape of a double-T connected by a central hall. It was a new building, painted yellow, with a shingled roof that was not like the red tile of the school in Mazatlán. I noticed other differences, none of them very reassuring. We walked up the wide staircase hand in hand and through the door, which closed by itself. A mechanical contraption screwed to the top shut it behind us quietly.
Up to this point the adventure of enrolling me in the school had been carefully rehearsed. Mrs. Dodson had told us how to find it and we had circled it several times on our walks. Friends in the barrio (1) explained that the director was called a principal, and that it was a lady and not a man. They assured us that there was always a person at the school who could speak Spanish.
Exactly as we had been told, there was a sign on the door in both Spanish and English: “Principal.” We crossed the hall and entered the office of Miss Nettie Hopley.
Miss Hopley was at a roll-top desk to one side, sitting in a swivel chair that moved on wheels. There was a sofa against the opposite wall, flanked by two windows and a door that opened on a small balcony. Chairs were set around a table and framed pictures hung on the walls of a man with long white hair and another with a sad face and a black beard.
The principal half turned in the swivel chair to look at us over the pinch glasses crossed on the ridge of her nose. To do this she had to duck her head slightly as if she were about to step through a low doorway.
What Miss Hopley said to us we did not know but we saw in her eyes a warm welcome and when she took off her glasses and straightened up she smiled wholeheartedly, like Mrs. Dodson. We were, of course, saying nothing, only catching the friendliness of her voice and the sparkle in her eyes while she said words we did not understand. She signaled us to the table. Almost tiptoeing across the office, I maneuvered myself to keep my mother between me and the gringo lady. In a matter of seconds I had to decide whether she was a possible friend or a menace. (2) We sat down.
Then Miss Hopley did a formidable thing. She stood up. Had she been standing when we entered she would have seemed tall. But rising from her chair she soared. And what she carried up and up with her was a buxom superstructure, (3) firm shoulders, a straight sharp nose, full cheeks slightly molded by a curved line along the nostrils, thin lips that moved like steel springs, and a high forehead topped by hair gathered in a bun. Miss Hopley was not a giant in body but when she mobilized (4) it to a standing position she seemed a match for giants. I decided I liked her.
She strode to a door in the far corner of the office, opened it and called a name. A boy of about ten years appeared in the doorway. He sat down at one end of the table. He was brown like us, a plump kid with shiny black hair combed straight back, neat, cool, and faintly obnoxious.
Miss Hopley joined us with a large book and some papers in her hand. She, too, sat down and the questions and answers began by way of our interpreter. My name was Ernesto. My mother’s name was Henriqueta. My birth certificate was in San Blas. Here was my last report card from the Escuela Municipal Numero 3 para Varones of Mazatlán, (5) and so forth. Miss Hopley put things down in the book and my mother signed a card.
As long as the questions continued, Doña (6) Henriqueta could stay and I was secure. Now that they were over, Miss Hopley saw her to the door, dismissed our interpreter and without further ado took me by the hand and strode down the hall to Miss Ryan’s first grade. Miss Ryan took me to a seat at the front of the room, into which I shrank—the better to survey her. She was, to skinny, somewhat runty me, of a withering height when she patrolled the class. And when I least expected it, there she was, crouching by my desk, her blond radiant face level with mine, her voice patiently maneuvering me over the awful idiocies of the English language.
During the next few weeks Miss Ryan overcame my fears of tall, energetic teachers as she bent over my desk to help me with a word in the pre-primer. Step by step, she loosened me and my classmates from the safe anchorage of the desks for recitations at the blackboard and consultations at her desk. Frequently she burst into happy announcements to the whole class. “Ito can read a sentence,” and small Japanese Ito, squint-eyed and shy, slowly read aloud while the class listened in wonder: “Come, Skipper, come. Come and run.” The Korean, Portuguese, Italian, and Polish first graders had similar moments of glory, no less shining than mine the day I conquered “butterfly,” which I had been persistently pronouncing in standard Spanish as boo-ter-flee. “Children,” Miss Ryan called for attention. “Ernesto has learned how to pronounce butterfly!” And I proved it with a perfect imitation of Miss Ryan. From that celebrated success, I was soon able to match Ito’s progress as a sentence reader with “Come, butterfly, come fly with me.”
Like Ito and several other first graders who did not know English, I received private lessons from Miss Ryan in the closet, a narrow hall off the classroom with a door at each end. Next to one of these doors Miss Ryan placed a large chair for herself and a small one for me. Keeping an eye on the class through the open door she read with me about sheep in the meadow and a frightened chicken going to see the king, coaching me out of my phonetic ruts in words like pasture, bow-wow-wow, hay, and pretty, which to my Mexican ear and eye had so many unnecessary sounds and letters. She made me watch her lips and then close my eyes as she repeated words I found hard to read. When we came to know each other better, I tried interrupting to tell Miss Ryan how we said it in Spanish. It didn’t work. She only said “oh” and went on with pasture, bow-wow-wow, and pretty. It was as if in that closet we were both discovering together the secrets of the English language and grieving together over the tragedies of Bo-Peep. The main reason I was graduated with honors from the first grade was that I had fallen in love with Miss Ryan. Her radiant, no-nonsense character made us either afraid not to love her or love her so we would not be afraid, I am not sure which. It was not only that we sensed she was with it, but also that she was with us. Like the first grade, the rest of the Lincoln School was a sampling of the lower part of town where many races made their home. My pals in the second grade were Kazushi, whose parents spoke only Japanese; Matti, a skinny Italian boy; and Manuel, a fat Portuguese who would never get into a fight but wrestled you to the ground and just sat on you. Our assortment of nationalities included Koreans, Yugoslavs, Poles, Irish, and home-grown Americans.
At Lincoln, making us into Americans did not mean scrubbing away what made us originally foreign. The teachers called us as our parents did, or as close as they could pronounce our names in Spanish or Japanese. No one was ever scolded or punished for speaking in his native tongue on the playground. Matti told the class about his mother’s down quilt, which she had made in Italy with the fine feathers of a thousand geese. Encarnación acted out how boys learned to fish in the Philippines. I astounded the third grade with the story of my travels on a stagecoach, which nobody else in the class had seen except in the museum at Sutter’s Fort. After a visit to the Crocker Art Gallery and its collection of heroic paintings of the golden age of California, someone showed a silk scroll with a Chinese painting. Miss Hopley herself had a way of expressing wonder over these matters before a class, her eyes wide open until they popped slightly. It was easy for me to feel that becoming a proud American, as she said we should, did not mean feeling ashamed of being a Mexican.

ผลลัพธ์ (เอสโทเนีย) 1:

Barrio poiss Ernesto Galarza

ma kõndinud Lõuna Fifth Street ühel hommikul Q Street nurka ja pöörata paremale. Pool plokk oli hõivatud Lincoln kooli. See oli kolme lugu puidust hoone kaks tiivad, mis selle topelt-T ühendatud keskse hall kuju. See oli uus hoone, värvitud kollane, shingled katusega, nagu punane klots Mazatlán koolis ei olnud. Märkasin muud erinevused, ükski neist väga rahustav. Jalutasime lai trepp üles käima ja ise suletud ukse kaudu. Mehaaniline kaadervärk kruvitud kinni see seljataga vaikselt.
selle hetkeni registreerimisega mind kooli mõistatus oli hoolikalt harjutatud. Proua. Dodson saaksid meile kuidas leida seda ja meil oli ringis see mitu korda meie jalutama. Sõbrad barrio (1) selgitas, et direktor kutsuti peamise oli daam ja mitte inimene. Nad kinnitas meile, et oli alati inimene koolis, kes oskas Hispaania.
täpselt nii, nagu oleme öelnud, oli märk uks, Hispaania ja inglise keeles: "peamine."Me läksime saali ja sisestatud office of Miss Nettie Hopley.
Miss Hopley oli rull - top laua ühel pool istuvad ümber paigutatud ratastel Kontoritool. Seal oli diivan vastu vastupidine müür, kaks akent ja uks, mis avati väike rõdu. Toolid olid seatud tabeli ümber ja raamitud pildid riputada seintele mees pika valge karvaga ja teine kurb nägu ja must habe.
poole pööratud pilk meid üle näputäis prillid Kontoritool printsipaal ristatud ridge tema nina. Selleks ta oli part pähe veidi nii, et ta hakkab läbi madala ukseava.
Miss Hopley ütles meile me ei tea, kuid me nägime tema silmad soojalt ja kui ta lahkus oma prillid ja ta naeratas siiralt, nagu Mrs. Dodson sirgeks. Meil olid, muidugi, öeldes midagi, ainult püüdmine sõbralikkust tema hääl ja elurõõm tema silmis kuigi ta ütles, et me ei mõista sõnade. Ta märku meie tabelisse. Peaaegu kogu büroo, tiptoeing Ma liigutada ennast hoida minu ema ja minu gringo daam. Mõne sekundi ma pidin otsustama, kas ta oli võimalik sõber või ähvardus. (2) me laupäev alla.
siis preili Hopley tegi hirmuäratava asja. Ta tõusis püsti. Oli ta seisnud kui me ta oleks tundus pikk. Kuid tema juhatusel tõuseb ta tohutult. Ja mida ta läbi üles ja üles temaga oli trullakas pealisehitus, (3) investeerimisühingu õlad, sirge terava nina ja täis põsed pisut vormitud kõverjoon mööda ninasõõrmed, õhukesed huuled, mis liikus nagu terasest vedrud ja kõrge otsaesine ülaosaga poolt juuksed kakuke kogutud. Miss Hopley oli hiiglaslik kehas, kuid kui ta mobiliseeriti (4) see seistes ta tundus vaste hiiglased. Otsustasin, et mulle meeldis teda
ta strode kaugele nurgas asukoht, ukse Avasin selle ja kutsus nimi. Poiss umbes kümne aasta jooksul ilmunud ukseava. Ta istus laua ühes otsas. Ta oli nagu meie pruun, Lihav poiss läikivad mustad juuksed kammimata sirge seljaga, puhas, lahe ja veidi ebameeldiv.
Miss Hopley liitusid meiega suur raamat ja mõned paberid tema käest. Ta ka, istus ja küsimusi ja vastuseid hakkas teel meie tõlk. Minu nimi oli Ernesto. Minu ema nimi oli Henriqueta. Minu sünnitunnistus oli San Blas. Siin oli viimase kaardi: Escuela Municipal ööde 3 para Varones ning Mazatlán, (5) ja nii edasi. Miss Hopley panna asjad alla raamatut ja minu ema alla ühe kaardi
kui küsimused jätkas: Doña (6) Henriqueta võiks jääda ja mul oli turvaline. Nüüd, kui nad olid üle, Miss Hopley nägin teda ukse, jättis meie tõlk ja ilma pikema jututa võttis mul käest ja strode alla saali Miss Ryan esimesse klassi. Miss Ryan võttis mind istme ees ruumi, kuhu ma kahanes – parem ülevaade oma. Ta pidi, kõhn, mõnevõrra nässakas mind, närbumine kõrgus kui ta valvatakse klassi. Ja kui ma vähemalt oodata, seal ta oli, crouching poolt oma laua taga, tema blond särav nägu tase minu, tema hääl kannatlikult manööverdamine mind üle hirmus idiocies ja inglise keeles.
järgmise paari nädala jooksul Miss Ryan ületas minu hirmud pikk, energiline õpetajad nagu ta painutatud minu töötajad aitavad mind enne primer kasutatavas. Samm-sammult ta lahti minu ja minu klassikaaslastega recitations tahvli ja konsultatsioone oma laua taga kirjutuslaud ohutu kinnitusest. Sageli ta laginal õnnelik teated kogu klassile. "Ito saab lugeda lause" ja väike Jaapani Ito, kissitama silmadega ja häbelik, aeglaselt lugeda valjusti samas klass kuulas ime: "tule, Kipper, tulge. Tule ja käitada." Korea, Portugali, Itaalia ja Poola esimese klassi õpilased olid sarnased hetked hiilguse, mitte vähem särav kui minu päev I vallutas "liblikas," mis mul oli püsivalt kuulutaksid standard Hispaania nagu boo-ter-põgenema. "Lapsed," Miss Ryan kutsus tähelepanu. "Ernesto on õppinud kuidas hääldada liblikas!" Ja ma osutus see täiuslik imitatsioon Miss Ryan. Mis tähistas edu, Varsti oli mul võimalus sobitada Ito's progress lause lugeja "Tule, liblikas, tulge minuga lendama."
Nagu Ito ja mitmed muud esimese sorteerijad, kes ei teadnud, inglise sain eratunde Miss Ryan kapp, kitsas hall maha klassiruumi mõlemas otsas uks. Kõrval üks neid uksi Miss Ryan paigutatud suur Tool ise ja väike üks minu jaoks. Jδlgimine klassi läbi avatud ukse ta lugenud minuga lamba heinamaa ja hirmunud kana näeme kuningas coaching mind välja minu foneetiline ruts sõnu nagu karjamaa bow wow wow, hein, ja päris, mis minu Mehhiko kõrva ja silma puutunud nii palju tarbetuid helid ja tähti. Ta tegi mulle vaadata tema huulte ja sulgege silmad nagu ta korrata sõnu ma leidsin raske lugeda. Kui me tulime teame üksteist paremini, üritasin rääkida Miss Ryan, kuidas me ütles, et Hispaania katkestada. See ei tööta. Ta ainult ütles "oh" ja läks koos karjamaal, bow wow wow ja ilus. See oli justkui selle kapp olime nii avastame koos inglise keeles ja leinavad kokku üle Bo Peep tragöödiaid. Mul oli lõpetanud esimese klassi kiitusega peamine põhjus oli, et mul oli armunud Miss Ryan. Tema särav, no-mõttetu iseloom tegi meile armastan teda või armastan teda nii oleksime kartnud, ma ei tea, mis ei karda mitte. See oli mitte ainult, et me tajusin, et ta oli seda, kuid et ta oli ka koos meiega. Nagu esimeses klassis Lincoln kooli ülejäänud oli proovivõtu alumine osa linnast, kus paljud võistlused tegi oma koju. Minu semud teises klassis olid Kazushi, kelle vanemad rääkisid ainult Jaapani; Matti, kõhn Itaalia poiss; ja Manuel, rasv Portugali, kes oleks kunagi satuvad võitlust aga wrestled maha ja lihtsalt Istusin teid. Rahvuste Sortimendis hulka korealased, Yugoslavs, poolakad, Iiri ja omakasvatatud ameeriklased.
kell Lincoln, tehes meile ameeriklased ei tähendanud puhastamine ära, mis tegi meid algselt välismaa. Kutsus meid meie vanemad õpetajad ei või võimalikult lähedale nad võiksid hääldada meie nimed Hispaania või Jaapani. Keegi oli kunagi scolded või karistada, rääkides tema emakeeles mänguväljakul. Matti klassi rääkis tema ema maha tekk, mis ta oli teinud Itaalia tuhat haned trahvi sulgedega. Encarnación tegutsenud kuidas poisid õppinud püüda Filipiinidel. Olen üllatunud minu reisib stagecoach klassis keegi polnud näinud välja arvatud Sutter's Fort muuseumis lugu kolmanda klassi. Pärast visiiti Crocker Art Galerii ja selle kogumise kangelaslik maalid California kuldajal, keegi näitas siidist leidke Hiina maali. Miss Hopley ise oli nii väljendada ei tea enam nende küsimustega enne klassi, tema pilguga seni, kuni nad hüppasid veidi. See oli lihtne minu arvates, et muutumas uhke Ameerika, nagu ta ütles, et me peaks, kas mõtlesid tunne häbi olla Mehhiko.

ผลลัพธ์ (เอสโทเนีย) 2:

Barrio Boy Ernesto Galarza Minu ema ja Mina Jalutasin Lõuna Fifth Street Ühel Hommikul Nurgas Q Street ja Pöördus Paremale. plokk Okupeeris Lincoln School Pool. See oli KOLM lugu Puust HOONE, kaks Tiiba, mis Andis T Ühendada Keskne kuju Topelt-Saal. Uus See oli HOONE, Värvitud kollane, koos shingled Katus, mis ei Meeldi punane plaat Koolis Mazatlan. Märkasin muid Erinevusi, Ükski Neist väga Rahustav. Jalutasime kuni ja Uksest Käsikäes trepp Lai, mis Suleti Iseenesest. Mehaaniline Kaadervärk Kruvitud Top Sulgeda Möödas Vaikselt. Kuni Selle Seiklus Hetkeni Mind Registreerimisega Koolis oli Hoolega Harjutatud. Pr Dodson Olid Öelnud, kuidas Seda Leida ja Olime Ringiga mitu korda meie Kõnnib. Sõbrad in Barrio (1) Selgitas, et direktor Kutsutud Peamine oli, oli TA et ja DAAM, mitte mees. Nad Kinnitasid meile, Seal et oli alati inimene Koolis, KES Oskas Hispaania Keelt. Täpselt nagu ME Oleks Öelnud, oli Uksel ja nii Hispaania vene keeles: "Principal.". ME Ületanud Hallist Büroo Miss Nettie Hopley. Miss Hopley oli Roll-Top Kirjutuslaud Ühele Küljele, Istudes Pöörlev Tool, mis Liikus Ratastel. Seal oli Diivan vastu Vastupidine seina, Kaasnema kaks Akent ja uks, mis Avati väike Rodu. Toolid Seati ümber Laua Raamitud ja Pilte Seintele Riputatud mees Pikkade Valgete Juuste must habe ja ja teine ​​kurb nägu. Peamine Pool Lahkus Pöördtool vaadata meid üle Näputäis Prillid Ristatud Katuseharja tema Nina. Selleks Pidá Pardi peas natuke nagu siis TA, TA Kui oli umbes Sammult läbi Väikese Ukseava. Mida Miss Hopley ütles meile, et ME ei Tea, kuid ME Nägime tema Silmis Sooja ja Kui TA Lahkus OMA Prillid ja Sirgeks kuni TA Naeratas Siiralt, nagu proua Dodson. Me Olime Muidugi midagi ei Ütle, Vaid Püüdmine Sõbralikkust tema HaAl ja Sára tema Silmis,. Kui ütles Sõnad TA, et ei Mõista ME. Andis Marku Ta, ME et Lauale. peaaegu tiptoeing kogu kontor, MA Manööverdanud ennast hoida Minu Minu ema ja vahel Gringo DAAM. MONE Sekundi Pidin Otsustama, kas TA oli Võimalik Sõber või Ähvardus. (2 ) Me Istusime maha. Siis Miss Hopley Tegi Hirmuäratava ASI. Ta Tõusis púšti. Oli TA Seisnud, Kui ME Läksime, Oleks TA Tundus Pikk. Aga Tõustes Toolilt TA Kasvas. Ja mida TA Viiakse üles ja Temaga oli Trullakas Pealisehitus, (3) Firma. Olad Otse Terav Nina, TAIS Posed veidi Vormitud Kaardus Piki Ninasõõrmed, Õhukesed Huuled, mis Liikus nagu Terasest Vedrud ja kõrge Laup Ülaosaga Juuste Kogutud Kakuke. Miss Hopley ei olnud Hiiglaslik keha, kuid Kui TA Mobiliseeriti (4) See, et Seistes TA Tundus Sobi. Hiiglased. Ma Otsustasin TA Meeldis mulle. Ta Sammus et uks Kaugemas Nurgas Kontoris, Avas Selle ja Kutsus nime. Poiss umbes Kumme Aastat Ilmunud Ukseava. Ta Istus üks ots Tabelis. Ta oli Pruun nagu meie, Lihav Poiss Läikiva Musta Juuksed Kammitud Sirge selg,. Puhas, Jahe, ja pisut Ebameeldiv. Miss Hopley Liitus Meiega koos suure Raamatu ja Moned Paberid Kaes. Ka Küsimused ja ja tema Istus Vastused Hakkas teel meie Tolk. Minu nimi oli Ernesto. Minu nimi oli Henriqueta ema. Minu Sünnitunnistus oli San Blas. Siin oli Minu Viimase Aruande Käärdi Escuela Municipal Numero 3 Para Varones Mazatlan, (5) ja nii edasi. Miss Hopley Panna asju Minu ema ja ette Raamatu Allkirjastatud Käärdi. Niikaua Kui Küsimusi Jätkus, Doña (6) Henriqueta Võiks jäädä ja MA Olin Kindel. nüüd , Kui nad Olid üle, Miss Hopley Nagin teda Ukse, Jättis meie Tolk ja ja ilma Pikema Jututa Võttis Mul Käest kinni Sammus mööda koridori Ryani Esimene Miss Klass. Miss Ryan Võttis Mind Istme Ruumi Ees, MA Kuhu Kahanes-parem Vaadelda teda. Ta oli kohn, veidi Nässakas Minu kohta Närbumine kõrgus, Kui TA Patrullis Klass. Ja Kui Vähemalt Oodata Seda MA, TA et oli, Kükitas Mu Laua, tema Blond Radiant Face Tasandil Minu, tema HaAl Kannatlikult Manööverdamise Mind Kohutavalt Idiootsusi vene keeles. Järgneva Paari Miss Nädala ryan Võitnud Minu Hirmud Pikk, Energiline Õpetaja, Kui TA Kummardus Mu Laud, mis Aitavad Mind sõna eelnevalt Aabitsat. Samm-Sammult TA Lõdvenenud Mina ja Mu Klassikaaslased on Ohutu Kinnistamisega Kirjutuslauad recitations Tahvli ja Konsultatsioonid OMA Laua taga. Sageli TA Laginal Õnnelik Teadaandeid kogu Klassile. . "Ito Lugeda Lause" väike Jaapani Ito ja, ja Kissitama Silmadega Häbelik, Aeglaselt ette lugema Samas Klassis Kuulasid Imestunult: "Tule, Skipper, Tule. Tule ja Joosta. "Korea, Portugali, Itaalia ja Poola Esimese klassi Õpilased Olid Sarnased Hetki Hiilguses, mitte Vähem Sarav päev MA Kui Minu Vallutasid" Liblikas ", mis Mul oli Püsivalt Kuulutaksid Standardis Hispaania Boo-Ter-Põgenema. "lapsed," Miss Ryan Nõudis tähelepanu. "Ernesto on Õppinud, kuidas Hääldada Liblikas!" Ja MA Osutus See Täiuslik Imitatsioon Miss Ryan. Sellest Tähistas Edu, MA Olin kiiresti Sobitada Ito Edu Lause Lugejale "Tule, Liblikas, Tule lenda koos Minuga.". Like Ito ja Mitmed Teised Esimese klassi Õpilased. , KES ei Valda vene Keelt, sain Eratunde Miss Ryan Kapp, Kitsas Saalis välja Klassiruumis uks Kummaski Otsas. kõrval üks Neist Uksed Miss Ryan paigutatud Suur Tool ise ja väike Minu jaoks. Hoiame silma Peal Klassis läbi avatud Ukse TA Luges mulle lamba Heinamaa ja Hirmunud. Kana Näeme kuningas, Coaching Mind Minu Foneetiline ruts Sõnadega nagu Karjamaa, Auh-Wow, Heina ja ilus, mis Minu Mehhiko korv ja silm oli nii palju Mittevajalikud Helid ja Tähed. Ta Tegi mulle vaadata tema Huulte ja siis Sulen silmad, Sest TA Korrata SONU. MA Leidsin Raske Lugeda. Kui Tulime Teame Üksteist Paremini ME, MA Proovisin Pausideta Rääkida Miss Ryan kuidas ME Ütlesime Seda Hispaania keeles. toota See ei. Ta ütles ainult, et "OH" koos Karjamaal läks ja, ja ilus Auh-Wow. Tundus, nagu Oleks selles Kapis Olime Mõlemad Üheskoos Avastades Saladusi vene keel ja Leinavad Üheskoos üle Tragöödiaid Bo-Peep. Peamine Põhjus, Miks MA Olin Lõpetanud Kiitusega Esimesse klassi oli See, et Olin Armunud Preiļi Ryan. Tema Kiirgusega, no-Nonsense Iseloomu Teinud meist üks Karda. mitte Armastad teda või Armastad teda, et ME ei Karda, MA ei Tea, mis. See ei olnud ainult, et ME Tundis TA oli, kuid Ka Seda, et TA oli koos Meiega. Nagu Esimeses Klassis, Ülejäänud Lincoln Kool Valimi Alumise OSA Linnast. , Kus Paljud Võistlused Teha OMA Kodus. Minu Pals Teises Klassis Olid Kazushi, kelle vanemad Rääkisid ainult khmeeri; Matti, kohn Itaalia Poiss; ja Manuel, Rasva Portugali, KES ei Oleks Kunagi Sattuda Võitlema kuid Maadles SA ja maha Lihtsalt Istus Peal. Meie sortiment Rahvusest Lisatud Korealased, Jugoslaavlased, Poolakad, Iirimaa ja Omakasvatatud Ameeriklased. Lincoln, Muutes meid Ameeriklased ei Tahtnud Puhastamine ära, mis meid Tegi Esialgu VOORAS. Õpetajad Kutsutakse meid meie vanemad või nii Lähedale, Kui nad Võiksid Hääldada meie Nimed Hispaania või khmeeri keeles. keegi oli Kunagi Manitses Ega Karistada, Räägib OMA Emakeeles Mänguväljakul. Matti Rääkis klassi umbes ema maha Tekk, Mille TA oli Teinud Itaalias Trahvi Suled Tuhat hane. Encarnación Käitus kuidas Poisid Õppisid Kalastada Filipiinid. Ma Rabatud Kolmandas Klassis, Kus lugu Minu Reisib Post Vagunid, mida. teine ​​keegi Klass oli Näinud, välja arvatud Muuseumi Fort Sutter. Pärast Külaskäiku Crocker Art Gallery ja Selle Kogumise Kangelaslik Maalid Kuldajal California, keegi Näitas SiiD Leidke Hiina Maali. Miss Hopley ise oli VIIs Väljendada IME üle Nendes Küsimustes Enne klassi, silmad Parani lahti. , kuni nad Hüppasid kergelt. See oli Minu jaoks lihtne Tunda, et UHA Uhke American, Kui ütles TA, et ME Peaks, ei tunne Tähenda HABI OLLA Mehhiko.